Merhaba! Its hello in Turkish.
Mõtlesime Noaga ühe kiire suvelõpu puhkuse teha, sest Eestis on olnud ilm suhteliselt kehv. Valitud sai Türgi, kuna Noa on seal mitmeid kordi perega puhkamas käinud ja kant talle üsnagi tuttav.
Puhkus algas linnaga tutvumisega- läksime jalutama kella 11 paiku hommikul. Olles käinud mõnisada meeter tilkus Noa higist ja mina ilmselt olin näost punane kui vähk. Õhku ei olnud ja meeletu palavus. Olles jätnud peakatte hotelli, roomasin ühest varjust teise ja jõin jalutuskäigu vältel ära mitu liitrit vett.
Linn oli üsna kirju virr-varr, põhiliselt nagu ikka- müüdi sama masstoodangut iga nurgapeal. Inimesed olid vägagi pealetükkivad. Isegi tavamarketis käies kutsus üks mees Noa eraldi kuhugi lauataha. Noa ütles mulle "Tal on kingitus meile", milles ma sügavalt kahtlesin, sest tasuta lõunaid ei ole olemas ja Türgis peamiseks elatusallikaks on türklastel turistid. Eriti rumalad turistid, kellele saab igasugust jama pähe määrida. Ütlesin siis Noale üsna selge sõnaga, et läheme minema, pole vaja meil "kingitusi". Noa ikka tahtis kingituse ära vaadata ja istus juba sinna laua taha, kuhu pandi tal viisakalt tuhatoos. "Only for you my brother, you buy 1 parfume I'll give you 2 for free". Noa oma malbe olekuga vabandas ja ütles, et ta ei soovi. Võtsin tal käest kinni ja jalutasime välja. Huvi pärast ma ükskord nuusutasin neid lõhnu ja pigem meenutasid lõhnalt nad aknapesuvahendit või muud säärast.
Hotellis basseinijuures tutvusime me ühe väga laheda vanaprouaga- pakun, et ta võis olla kuskil 80-aastane. Ta oli kõige suurem proua, keda ma varem olin kohanud. Tema kõrgest east hoolimata, nägi ta väga ilus välja. Kaunis soeng, ehted, bikiinid ja bikiinidega matchiv täispuhutav madrats. Meile ta kurtis tõsiasja, et kui nende bikiinidega vette minna, siis alumine osa tundub rohelisem, kui ülemine. See tegi teda üsna kurvaks. Meie Noaga ei näinud ausaltöeldes mingit vahet vaid hoopis kinkisime talle neoonrohelise (nagu ta bikiinid) tulemasina, mille üle oli ta väga tänulik. Nüüd oli tal terve komplekt täpselt ühte värvi aksessuaare. Proua ise oli pärit Taanist ning 21 aastat Türgis käinud. Ta andis meile isegi paar head nippi, kuidas Türgiturul rahulikult ringi vaadata. Proovisime hiljem tema nõuanded järgi ja kõik toimis. Tuleb öelda müügimehele konkreetselt, et "ära käi mulle peale, kui sa oled pealetükkiv, siis ma lahkun su poest ja ei tule enam tagasi". Tegelikult nii ilmselge asi mille peale tulla, aga vot, varem ei tulnud. Lihtsalt ignoreerisime või põgenesime. :D
Reisile kaasa ostsin apollo raamatupoest raamatu nimega "Tunneme tundeid", mille autor on Pille Teearu.
Kuna olen hommikuti varajane ärkaja, siis plaanisin raamatut lugeda hommikuti, kui Noa magab. Sellest midagi välja ei tulnud, sest lugesin raamatu kohe samal päeval läbi. Raamat rääkis, nagu ka pealkirjas mainitud, tunnetest. Nagu meie nimetame neid, siis postiivsetest ja negatiivsetest.
Suur huvi selliste raamatute vastu tekkis mul umbes 2,5 aastat tagasi, kui armusin Noasse.
Tol ajal olin ma üks suur segadus, ei teadnud mis ma täpselt elult tahan, kes ma olla tahan või miks ma üldse olen. Mul oli sees suur hulk segaseid emotsioone, millega ma ei osanud midagi peale hakata ning teatud käitumismustrid mis kippusid korduma. Kuna ma endaga väga rahul ei olnud, siis tahtsin midagi muuta. Eriti kui oled äsja tutvunud maailma kõige imelisema inimesega. Läbi oma lähedaste sõprade kuidagi leidsin tee alguses Echart Tolle raamatuni "Uus maailm". Raamatu autor ütles kohe alguses, et te olete kas valmis selleks raamatuks või üldse mitte. Ehk siis Teile kas võib tunduda see raamat täieliku jaburusena või te mõistate seda. Midagi sellist ühesõnaga. See raamat on siiamaani üks mu lemmikuid, see pani mingilmääral alustala nö vaimsele ärkamisele- õpetas leida teed iseendani. Ma sain täpsemalt aru, mis asi on üldse meile kõigile sõnatuttav termin ego ning millised on tema väljendumisviisid. Kuidas ego esiletulemist läbi erinevate tahkude ära tunda ja miks ta avaldub.
Teine mu lemmik raamat, kohe peale Tolle raamatut oli Brandon Bays "The Journey" (Rännak), mis on õpetlik teejuht minevikus aset leidnud sündmustega rahu sõlmimiseks, kuidas endale või kellelegi teisele andestada. Viha kandmine, kasvõi rakutasandil võib põhjustada hilisemas eas väga raskeid haiguseid. Tuleb osata andestada inimestele kui ka iseendale. Lahti lasta negatiivsest, sest ainuke kellele inimene oma negatiivsete tunnetega halba teeb on kahjuks tema ise. Seda on kerge lugeda teoorias, kuid praktika päriselus on midagi palju raskemat. See on väga suur töö endaga. Tean, et olen alles selle teekonna alguses, kuid olen õnnelik kõige selle üle, mida olen juba õppinud ning kuidas on elu juhatanud minuni inimesi, kes kõnnivad minuga "samas suunas".
Tegelikult see polnud üldse see teema, millest ma rääkima tulin siia postitusse. Sattusin liialt hoogu :D
woop, kannapööre nüüd tagasi Türgi juurde..
Tahtsin Teile hoopis öelda, et kõige olulisem asi reisima minnes on alati reisikindlustus. Mina, kui meister reisil haiglates käimises sattusin ka seekord haiglasse. Sain päiksepiste. Enda rumaluse tõttu- mitte kandes mütsi, olin liiga kaua päikese käes. Nii nagu Kreekaski, hakkas vahva sündmus aset leidma öösel. Ärkasin unesegasena ja tundsin, kuidas kõhus keerab. Hakkas väga, väga halb ja oksendasin ilmselt oma sisikonna välja. Kuna Noale oli olukord juba eelmise aasta reisist tuttav, siis helistati reisikorraldajale ja saime autojuhi, kes viis meid haiglasse.
Iroonilisel kombel viskasime nalja "Haiglas on mugavamad voodid ja padjad, kui hotellis", "Konditsioneer töötab ka paremini", "Milline teenindus, söök tuuakse otse voodisse!". Kuna türklased on tegelikult äärmiselt sõbralikud, siis sai Noa minu kõrvalvoodis magada ja ka temale toodi kõike head paremat, mida mulle.
Peale 14h haiglas olemist saime lõpuks minna hotelli, minul oli keelatud sellel ning ka järgmisel päeval õue päiksekätte minna. Seega ma olin poolteist päeva hotellitoas ja vaatasin Türgi multikaid ning seebikaid ja ainukeseks igavusepeletajaks oli mul fidgetspinner haha (wifi päeval tuppa ei ulatunud).
Viimased päevad proovisin varjata end liigse päikese eest, käisime jalutamas, ujumas ja puhkasime. Hotellikollektiiv oli väga sõbralik ning kõik inimesed nagunii alati armuvad Noasse, kes temaga räägivad. Seega oli ta ka seal hotellis väga popp kutt. :D
Kurb on, et ei saanud minna raftingule ning ringreisile. Eks tuleb teine reis ja jõuab veel ringreisidel käia küll. Noa lemmikuid kohti on Türgi ja ilmselt see ei jäänud kaugeltki mitte meie viimaseks külastuseks.
Panin mõned pildid ühest kohalikust kassipreilist- ehe modell, poseeris iga klõpsu peale!
Olge siis paid ja tehke alati reisile minnes reisikindlustus! :)
Stefani
- 03:45
- 1 Comments
